Kuidas arvutid meie elu muudavad…

29.10.2005

Laupäeval, 29. oktoobril võtsime juba teada-tuntud seltskonnaga ette järjekordse matka. Seekord siis Hongkongi vanema väikese venna juurde ehk Portugali kolooniasse Macausse.

Macau oli eurooplaste esimene koloonia Hiinas, ja pikka aega ainuke. Macau kesklinn meenutab mõnusat Vahemere-äärset linnakest. Seal ringi liikudes ootad, et kohe-kohe pistab Zorro nurga tagant nina välja. Kõik sildid tänavatel on kantoni (ehk siis hiina) ja portugali keeles.

Esimese päeva tipp-sündmuseks oli õhtusöök portugali restoranis. Tellisime kausi keedetud merikarpe, seakõrvasalati, kana aafrika moodi ja portugali prae. Ja jagasime kogu värki. Kõrvale võtsime Sangria veini. Väga mõnus oli!

Nojah, kallis ka. Nii et otsustasime kollektiivselt hosteli koha pealt raha kokku hoida. (siit läheb lugu siis jälle hullumeelseks). Selle asemel, et magama minna, kõndisime mitu tundi linna peal ringi, piilusime kohalikku kõige vingemasse kasiinosse (hiinlased tulevadki Macausse peamiselt oma raha maha mängima, sest Hiinas on kasiinod keelatud). Paar tänavat Macaul meenutavad muuhulgas täiesti Las Vegast!

Kella ühe paiku maandusime Macau kuumimas ööklubis (Bex Cafe). Sissepääs oli tasuta, nii et sobis! Kella kolmeks olime kõigest hoolimata nii väsinud, et otsustasime mingi pargi leida, kus ennast vaikselt kerra tõmmata, sest hosteli eest maksmine selle mõne tunni eest tundus päris mõttetu.

Klubi uksel saime siis ootamatult kokku ühe kohaliku tudengiga, kes sel semestril Hongkongis õpib. Kui me tema küsimuse peale “mis te siis nüüd teete?” “ah, mõtlesime just parki magama minna” vastasime, mõtles ta alguses, noh, nagu normaalne inimene ikka, et me teeme nalja. Noh, ei teinud.

Ja siis see juhtuski… ta viis meid Macau ülikooli arvutiklassi magama! Sest arvutiklassid on siin igal pool 24h lahti. Eesti trellitatud akendega arvutiklasside kõrval on see muidugi paras nali. Aga niisiis, öö arvutite surina saatel!

Järgmisel päeval olime küll täielikud zombie’d, aga see ei tähendanud, et teine päev oleks igav olnud. Külastasime Macau ajaloomuuseumi (ühtlasi tukastasime seal pisut), jalutasime veel natuke linna peal ringi, käisime ära A-Ma templis ja sõime veel natuke portugali toitu.

Pärast sööki istusime bussi peale, mis pidi meid sadamasse viima (õige-õige, Hongkongist Macausse saab laevaga, vahemaa on umbes nagu Tallinna ja Helsingi vahel ja laevad ka umbes samasugused). Kahe minuti pärast nägime kõik juba värvilisi unenägusid. Aga et sadam pidi selle bussiliini lõpp-peatus olema, siis me eriti ei muretsenud. Kui me tunni aja pärast Hiina piiri ääres üles ärkasime, siis me enam nii muretud ei olnud.

Õnneks oli bussijuht meiesuguseid varem näinud, nii et meil õnnestus sama bussiga tagasi sadamasse saada, ilma et oleksime pidanud selle eest eraldi midagi maksma.