Matk Sai Wani 2 ehk jalgsi Taiwani

25.09

Pühapäev algas uute kiirnuudlitega. Ilm oli jätkuvalt pilvine ja tuul endiselt tugev. Vaatepilt rannas oli igatahes muljetavaldav – ööga oli meri kaldale uhtunud kalavõrke või nende osi, vetikaid, kõvasti plastmassi ja terve hunniku erinevaid kummikuid. Selle risu vahel manööverdades jõudsime varsti jälle sillani, kus meie teekond eelmisel päeval lõppenud oli.
Hea oli, et me siis ikka külla tagasi otsustasime minna. Sest, nagu me alles nüüd nägime, oleks edasiminek tähendanud esiteks umbes 50 meetrist sulpamist rohkem kui põlvekõrguses sogases ja risuses merevees – seda kõike selleks, et üldse sillani jõuda. Sild ise oli küll betoonist, aga vähem kui meetrilaiune ja käsipuudeta. Hommikuks oli vesi õnneks päris palju alanenud, nii et teisele kaldale saime vees sumpamata.
Vaevalt olime aga üle silla jõudnud, kui keegi taevased kraanid jälle lahti keeras. Ma ei liialda, kui ütlen, et saime kuivi riideid kanda alla veerand tunni.
Sadu oli aga tõesti vägev. Jõe sellelt kaldalt, kuhu me jõudnud olime, tõusis matkarada taas mäkke. Ülesviivad trepid muutusid viie minutiga ojade ja koskede kaskaadiks. Kuigi eelmisel päeval oli ka sadanud, sain ma mõne hetkega veel palju märjemaks (mis tundus võimatu) kui siis. Minu prügikottidest keep pidi Hongkongi taifuunile siiski alla vanduma.
Mäe ületamine võttis meil umbes tunni. Et vihma sadas peaaegu lakkamatult, siis ei tahtnud keegi oma fotoaparaadi tuksiminemisega riskida, nii et pilte on meil sellest päris vähe. Millest on väga-väga kahju, sest loodus oli tõesti fantastiline. Matkarada (või siis treppoja), mida mööda me kõndisime, ristus mitmel korral kiirevooluliste mägiojadega, mis veel mõnikümmend minutit tagasi olid olnud armetud veenired, nüüd aga meenutasid rohkem jõgesid, Hongkong oli muutunud Norraks...
Üks selline jõgi ootas meid kohe mäe jalamil. Kuna kõikide jalad olid kohe saju alates läbimärjaks saanud, ei pannud keegi jõe ületamist õieti tähelegi... Seda enam, et matkarada jõudis selles punktis päris mereranda, kus vool juba rahulikum oli. Väikese psühholoogilise barjääri ületamist esimene samm põlvini vette siiski nõudis.
Midagi hoopis vägevamat ootas meid aga veel ees.
Viie minuti pärast seisime jälle ühe mägiojaga silmitsi. See ei olnud aga enam nii sugugi nii rahulik, kui eelmine oli olnud (matkarada ei jooksnud rannaga paralleelselt, vaid diagonaalis sisemaa poole). Kuigi mitte laiem kui kaks meetrit, oli see oma voolukiiruse poolest võrreldav mõne kärestikuga. Üle oja viis kahest jämedast metallvaiade abil kallaste külge kinnitatud lauast tehtud purre.
Samal hetkel, kui Matt ühe laua peale astus, kangutas vool tugivaiad lahti. Tal õnnestus viimasel hetkel teisele kaldale hüpata ja laua otsast kinni haarata. Mina haarasin teisest lauast. Tõstsime lauad üle oja üksteise peale. Kuna vaiad oli vool kaasa viinud, seisime üks ühes, teine teises purde otsas, et seda oma raskusega toetada. Kui tüdrukutel poleks selleks hetkeks jalad läbimärjad, oleks me võinud kiidelda, kuidas me nad kuivade jalgadega teisele kaldale aitasime...
Kui kõik olid üle jõe saanud, loopisime ühe purdelaua ühele poole, teise jätsime teisele poole, et kui keegi hull peaks veel siin sellise ilmaga matkama, ei peaks ta läbi vee sumpama.
Edasi ei läinud asi matkaraja kvaliteedi koha pealt just kuigi palju paremaks. Betoon oli lõppenud mäe juures, vahetult enne esimest jõge. Nüüd tervitas meid jälle muda. Õige pea kadus seegi pahkluukõrguse vee alla. Et edasi minna, tuli meil taaskord üks mõtteline barjäär ületada, seekord enne esimest sammu kollasesse läbipaistmatusse vette. Liikusime edasi vägagi ettevaatlikult...mitte kiiremini, kui eelmisel õhtul mägedes...aeg-ajalt tegi keegi Anakonda-filmi teemalise nalja.

Olin päris kindel, et olime kuskil rajalt kõrvale kaldunud. Õnneks siiski mitte. Pärast pooletunnist vaevarikast rühkimist nägime lõpuks siiski tuttavat matkaraja märki. Paraku, jah, teisel pool järjekordset jõge. See oli nüüd küll pigem jõgi kui oja.
Seisime kõik mõnda aega mõtlikult suure sildi kõrval, mis ütles, et „juhul, kui silda või kividest purret näha pole või kui vool on tugev, jõge mitte mingil juhul ületada”.
Vool oli pehmelt öeldes väga tugev, purre oli, aga paraku pool meetrit vee all. Vaatasime kordamööda jõge ja matkaraja silti teisel pool. Et meid veelgi rohkem õrritada, oli rada teisel kaldal loomulikult taas betoonist. Kell võis olla umbes 12.
Ei tea, mida kogenumad matkajad selle peale kostavad, aga meie tegime selles olukorras nii: võtsime kätest kinni (poiss-tüdruk-poiss-tüdruk) ja hakkasime, külg ees, tasakesi teise kalda poole liikuma. Purre tundus olevat betoonist, aga tegelikult mõtlesin ma selle peale ainult sellepärast, et oma mõtteid vee-elukatest eemale juhtida. Paari minutiga olimegi üle!
Iroonia asja juures oli see, et lõpuks teisel kaldal olles saime teada, et see “tee”, mida mööda me viimased tund aega “kõndinud” olime, polnud siiski põhimatkarada. Et mõnusat betoonteed nautida, oleksime pidanud pärast esimese jõe ületamist pikalt mööda rannajoont Ham Tini külani liikuma ja alles siis sisemaa poole keerama. Rada, mille meie olime valinud, oli tegelikult lühem, kui põhirada. Ja palju põnevam!
Et see hulljulgus meile aga hiljem kätte ei maksaks, otsustasime Ham Tinist siiski läbi minna.
Tee peal õnnestus Mattil näha tõenäoliselt maailma üht kõige mürgisemat ämblikku. Kohe tee kõrval puulehtede vahel. Edaspidi hoidsin kõikidest raja kõrval kasvavatest taimedest aupaklikku distantsi. Vähemalt esimesed 10 minutit pärast ämbliku nägemist…
Ham Tin oli üpris sarnane Sai Wanile: kaluriküla, kus kalapüük on juba mõnda aega turismi poolt kõrvale tõrjutud. Miks muidu on iga maja juurde ehitatud katusealune, mida kutsutakse restoraniks; mõni kohalik räägib lausa inglise keeltki… (see “iga maja” jätab nüüd vist küll mulje, et söögikohti on seal lademetes – noh, tegelikult tähendas see 2 restorani). Ostsin endale kuuma tee. Vihmast läbimärjana pole tuulise ilmaga matkamine just kõige targem tegu.
Chris oli enne seda piirkonda natuke uurinud ja teadis, et külast põhjapoole jääb üks Hongkongi kõige ilusamaid liivarandasid – Tai Wan. Otsustasime, et püüame võimalikult kiiresti sinna jõuda, et ujumas käia ja kõik need miljon haigust, mis me jõeveest saanud olime, mereveega oma nahalt ära pesta.


Et Ham Tinist Tai Wani jõuda, pidime ületama veel ühe mäe. Tee mäkke meenutas küll rohkem püstloodis seina kui rada, aga poole tunni pärast võisime jälle ühe mäe vallutatuks kuulutada. Pool tundi hiljem aga kuulutada, et olime pooleteise päevaga Hongkongist Taiwani kõndinud…
Kuigi ilm oli endiselt tuuline, oli pilvisus hakanud hõrenema ja paaril-kolmel korral õnnestus meil rannas olles isegi päikest näha. Samas tulid aga mere poolt kohe uued tumedad pilved, nii et kottide ja riiete kilesse mähkimine enne ujuma minekut tasus ennast kuhjaga ära. Lained olid veel vingemad kui eelmisel päeval. Päris sellised Havai surfilained. Kui üks selline sulle peale tuli, siis oli tükk aega köhimist ja silmade kipitust garanteeritud.

Läksime tagasi Ham Tini külla, kus võtsin veel teisegi tee. Järgmised poolteist tundi möödusid kord mäest üles, siis mäest alla vantsides. Esialgse ööbimiskoha (Bradbury hosteli) juurde jõudsime alles kella nelja paiku. Oleks me eelmisel päeval tõesti üle jõe läinud, oleks me vist pidanud öö mägedes veetma.
Kui me veidi pärast viit lõpuks jälle asfaltteed nägime, oli raske uskuda, et meie retk on tõesti läbi. Konditsioneeriga bussis ühiselamu poole sõites tundus kõik kui unenägu.
Aga see ei olnud. See oli üks lahedamaid asju, mis minuga juhtunud on.