Jõulud Hong Kongi moodi

17.12.2005

Kuigi eksamid suruvad kangesti peale, ei saa ikka paari pilti Hongkongi jõuludest üles laadimata jätta. Vaesed inimesed! Lund pole neist 99% kunagi näinud...

Mis siis vahepeal juhtunud on...

28.11.2005

Olen blogikirjutamisest kõvasti viilinud. Loodan, et keegi siiski veel mäletab seda aadressi… Vahepeal on palju asju juhtunud.

Alustama peaks vist 12. novembrist, kui mina ja Kaycee võtsime ette järjekordse Hongkongi uurimise retke. Sõitsime rongiga paar peatust põhjapoole Sha Tini linna. Lonely Planet soovitas kindlasti vaadata sealset Kümne Tuhande Buddha Templit. Sinna me siis oma sammud seadsimegi. Natuke veider see tempel välja küll nägi: poleks oodanud, et sinna võib sõita eskalaatoriga… Aga noh, Buddha kujukesi oli seal küll kõvasti. Nii et jäime rahule.
Aga alles siis, kui tagasi all-linnas olime (tempel asus nimelt mäe otsas) ja ma uuesti Lonely Planetit uurisin, et muid põnevaid kohti leida, sattusin lõigule, kus autor eraldi hoiatas: “Ärge ajage Kümne Tuhande Buddha Templit segamini seal läheduses asuva modernse templiga.” Nojah…

Varsti leidsime õnneks üles ka tee õigesse templisse. Kogu rada linnast üles templisse palistasid suured kollased Buddha kujud. Neid võis olla seal oma sadakond.

Tempel ise oli loomulikult hoopis midagi muud kui see teine tempel.
Leidsime üles ka need 10’000 Buddha kujukest, mis templile nime andsid.
Samas linnas oli veel üks tempel, aga selle otsustasime targu järgmiseks korraks jätta. Selle asemel sõitsime hoopis Prince Edwardi peatusesse (jääb meie ülikooli ja kesklinna vahele), kus asub Hongkongi suurim lilleturg. Arvestades, kui raske on Hongkongis lilli osta (lilled vajavad vett – vaasivees võivad paljuneda sääsed – mõned sääsed kannavad viiruseid (umbes nagu puugid) – kellelgi pole kodus lilli). Peaaegu tahaks Marlene Dietrichit neile mängida. Igatahes, see on siis minu andmete kohaselt ainuke koht terves Hongkongi linnas, kust võib lilli leida. Ja oleks ta siis väga suur turg… võib-olla kolm korda nii suur, kui Tallinnas Viru värava lilleturg. Ühesõnaga müstika, jälle.

Aga teisest küljest, lillevaliku üle kurta ei saa. Kes oleks osanud arvata, et Hongkongist võib novembrikuus leida rukkililli?

Järgmisel päeval läksin siis esimest korda kogu selle aja jooksul shoppama (edaspidi: ostlema). Ikkagi 7 miljonit inimest, võiks ju justkui olla päris vinged kaubanduskeskused, eks? Aga ei. Keskused on küll vinged, aga kõik täpselt ühesugused. Umbes nagu Eestiski. Samad kaubamärgid korduvad: Calvin Klein, DKNY, Levi’s, Esprit, Giordano ja nii edasi. Huvitav, kust mittemiljonärid siis oma riideid ostavad? Sest asjad on väga kallid. Eriti kallid, kui mõelda, et siin samas paarkümmend kilomeetrit eemal on suur Hiina, odavate kaupade paradiis. Kui mul poleks Hiina minekuks uut viisat vaja, käiksin seal iga nädal endale jogurtit ostmas… (Hongkongis maksab kõige odavam väike topsijogurt 25 krooni, sama raha eest saab Hiinast vinge kahekilose jogurti).

Üldse paneb mõnede asjade kõrge hind siin imestama. Miks maksab mahl 30-40 krooni, kui kliima on puuviljade kasvatamiseks lausa ideaalne? Miks maksab šokolaad 4 korda rohkem kui Eestis? Ja kõige rohkem paneb imestama, miks on isegi kiirnuudlid Eestis odavamad??

Aga olgu. Päike selles päevas oli see, et õhtul esines Hongkongis Berliini Filharmoonia orkester. Mitte et meil kellelgi oleks olnud raha, et neid kontserdisaali kuulama minna… Küll aga oli meil piisavalt õnne, et näha plakatit, mis kutsus inimesi sama kontserdi tasuta otseülekandele Tähtede Alleele! Väga kihvt oli, olgugi, et ülekandeks kasutati vist küll ainult üht (turva-)kaamerat, nii et dirigendi nägu ei näinud me kordagi.

Kolmapäeval, 16. novembril läksime suure kambaga Hongkongi kõige populaarsemat spordiala, hobuste võiduajamist vaatama. Igal kolmapäeval ja laupäeval peetakse ühel kahest suurest hipodroomist 5-tunnine võistlus, kus kohalikud mängivad maha kümneid tuhandeid dollareid. Ja seda keskmiselt 2 minutiga (sest just nii kaua kestab üks jooks).

Proovisime siis ka õnne. Alustasime küll märksa väiksemate panustega (10 dollarit). Ma mõtlesin, et nendel hobustel on rohkem võhma. Esimene jooks sai läbi nii kiiresti, et ma ei jõudnud veel oma hobust üles leidagi. Ühesõnaga, esimene ta ei olnud. Teisel korral olin paremini valmistunud. Leidsin oma hobuse üles, isegi hõikasin korra, et “mine” või midagi sellist, aga siis oli jälle jooks läbi. Ei tea, pole vist ikka minu jaoks see sport.

19. novembril toimus lõpuks kaualubatud kolmas organiseeritud ekskursioon, sedakorda Lamma saarele. Lamma on võib-olla Naissaarest natuke suurem saar.

Autoga seal sõita ei saa, sest teed on selleks liiga kitsad. Kunagi oli saareelanike põhitegevuseks kalapüük, nüüd peamiselt turism. Turistide vool saarele oleks tõenäoliselt oma kümme korda suurem, kui Lammal ei asuks kogu Hongkongi elektriga varustav suur elektrijaam. Ükskõik, kus saare nurgas sa ka parasjagu ei viibi, jaama korstnad paistavad ikka selgelt kätte. Fotode pealt saab jaama aga alati välja jätta…hehe.

Kõndisime saarel oma kolm tundi, vahepeal nautisime rannas päikest (eestlase jaoks on siin ju ikka veel rannailmad) ja sõime kohalikus restoranis ühe korraliku kõhutäie riisi. üks pere kuivatas rõdul kala...

Sama päeva õhtul pidas Kaycee oma sünnipäeva. Lantau tipus. Ehk siis Lantau saare kõige kõrgemas punktis (932 meetrit üle merepinna).

Kell üheksa õhtul sai kogu sünnipäevaseltskond (Kaycee, Alex, Jacqueline, Ian, Mariel, Korki ja mina) ühika ees kokku, kõik Hongkongi mõistes riides kui kubujussid. Minu puhul tähendas see pikki pükse, kaht džemprit, jakki ja prügikottidest tehtud seljakotti.

Viimane vajab vist natuke lähemat selgitust. Võisin endaga lennukisse (peale kohvri) kaasa võtta ainult ühe koti. Võtsin oma portfelli. See nägi siis välja küll kui muna, aga kõik asjad mahtusid ilusti ära. Siin aga olen aeg-ajalt sellepärast omadega kimpus: eriti siis, kui minnakse matkama. Portfelliga nagu minna ei taha 8) ja kohvrit oleks ka nagu tobe kaasa tarida… Siin tulevadki siis mängu vanad head mustad 200 liitrised prügikotid. Natuke klambrilööja-tööd, natuke niiti-nõela ja 5 prügikotti muutuvad võluväel trendikaks seljakotiks! Pluss saab nalja, sest teised kutsuvad sind terve õhtu Prügikotimeheks…

Kella kümneks jõudsime mäe jalamile. Tuul oli lõikavalt külm. Sooja võis olla umbes 10 kraadi, tuult umbes 20 m/s. Sünnipäevapeo pidasime maha juba 15 minutilise ronimise järel. Sinna oli ehitatud katusega varjualune. Miks polnud ehitajad mõelnud selle peale, et tavaliselt on varjualustel ka seinad, jäigi vastuseta… Ühesõnaga, katus oli, aga seinu polnud! Kuna meil oli siiski väga kindel plaan kaasavõetud toit ära süüa ja mitte seda tuulel mööda ilma laiali vedada lasta, kasutasime kaasavõetud kahte vakstut ja minu kotitegemisest järelejäänud klambreid loominguliselt ja ehitasime endale ise seina. Töötas. Natuke aega. Aga pärast uut klammerdamist töötas jälle…

Kui kook söödud ja sünnipäevalaulud lauldud (viies keeles vähemalt), hakkasime uue hooga tipu poole rühkima. Mida kõrgemale jõudsime, seda jahedamaks ja tuulisemaks läks. Kaasavõetud varusokid muutusid kiiresti kinnasteks, üksik kivi, mis tuult varjas, parimaks sõbraks. Kella kahe paiku tundus korraks, et olemegi kohe kohal, aga siis tegi rada hoopis suure kaare ja me leidsime ennast järgmise mäe jalamilt. See juhtus veel ükskord, enne kui me kell neli lõpuks Lantau tipu vallutasime. Tipus tervitas meid terve telkide kaskaad – me polnud ainukesed hullud, kes päikesetõusu nägemise nimel nii pika matka ette olid võtnud.
Aga rõõm tippu jõudmise üle kestis umbes pool sekundit. Siis asendus see jäädavalt lõdisemisega. Oli väga külm (hiljem uurisin internetist järgi, oli 5 kraadi sooja). Ka tippu oli õnneks keegi varjualuse ehitanud, seekord seintega. Ronisime kogu kambaga sinna onni. Sel öösel võis seal kokku olla umbes 15 inimest. Isegi see kühm, mille ma arvasin kindlalt seljakottide hunniku olevat, ärkas umbes kell kuus üles ja läks välja päikesetõusu vaatama.

Hea oli, et olime piisavalt targad olnud ja teel poest kõige odavama Hiina riisiviina külmarohuks kaasa võtnud. Külmast hoolimata ei jäänud keegi meist tõsiselt haigeks, kuigi nohu saime vist kõik. Noh, igatahes oli see kõige hullumeelsem sünnipäevapidu, kus ma eales käinud olen.

Ja lõpetuseks, 24. novembril otsustasin jälle natuke kokata. Tegin traditsioonilist eesti tudengirooga: praetud makarone hakklihaga. Väga hästi läks inimestele peale: nii hästi, et need makaronid, mis üle jäid ja mis ma oma korruse külmkappi panin, olid järgmiseks hommikuks kadunud.

Ah et selline november...

09.11.2005

Mis on siin siis ilma poolest selle kahe ja poole kuu jooksul muutunud? Hea küll, tornaadosid-taifuune enam karta ei tule... Ja õhuniiskus pole ka enam konstantselt 98% nagu enne. Aga 28 kraadi sooja... novembris??? Ja kohalikud käivad jopedes ringi... jahedavõitu ju...

Ma külmun kringliks, kui ma tagasi tulen...

MacAivar tuli, nägi ja võitis!

Hongkong, 03.11.2005. Pressiteade.

Täna esilinastus Hongkongis kolme Tartu Ülikooli tudengi film MacAivari tagasitulek (MacAivar Returns). Filmi sai näha Hong Kongi Baptisti Ülikooli poolt korraldatud Globaalkohviku nime kandva üritusteseeria raames.

Teiste seas võis esilinastusel näha polümeeride keemia professorit Louis M. L. Leungi, orgaanilise keemia professorit Albert W. M. Lee'd ning loomulikult rohkelt eri vanuses kohalikke ja välistudengeid.

Film pälvis (lisaks kutsele Hong Kongi Filmifestivalile, loomulikult...8) üldise heakskiidu ja tunnustuse, kohalikud keemikud lubasid alustada tööd filmi MacAivar Returns Again kallal.

Ja päike... loojub

04.09.2005
Vaade ühika 17. korruselt. Mägi tagaplaanil on Victoria peak, kus septembris käidud sai. Tagumised pilvelõhkujad on Hongkongi saare peal.

Kuidas arvutid meie elu muudavad…

29.10.2005

Laupäeval, 29. oktoobril võtsime juba teada-tuntud seltskonnaga ette järjekordse matka. Seekord siis Hongkongi vanema väikese venna juurde ehk Portugali kolooniasse Macausse.

Macau oli eurooplaste esimene koloonia Hiinas, ja pikka aega ainuke. Macau kesklinn meenutab mõnusat Vahemere-äärset linnakest. Seal ringi liikudes ootad, et kohe-kohe pistab Zorro nurga tagant nina välja. Kõik sildid tänavatel on kantoni (ehk siis hiina) ja portugali keeles.

Esimese päeva tipp-sündmuseks oli õhtusöök portugali restoranis. Tellisime kausi keedetud merikarpe, seakõrvasalati, kana aafrika moodi ja portugali prae. Ja jagasime kogu värki. Kõrvale võtsime Sangria veini. Väga mõnus oli!

Nojah, kallis ka. Nii et otsustasime kollektiivselt hosteli koha pealt raha kokku hoida. (siit läheb lugu siis jälle hullumeelseks). Selle asemel, et magama minna, kõndisime mitu tundi linna peal ringi, piilusime kohalikku kõige vingemasse kasiinosse (hiinlased tulevadki Macausse peamiselt oma raha maha mängima, sest Hiinas on kasiinod keelatud). Paar tänavat Macaul meenutavad muuhulgas täiesti Las Vegast!

Kella ühe paiku maandusime Macau kuumimas ööklubis (Bex Cafe). Sissepääs oli tasuta, nii et sobis! Kella kolmeks olime kõigest hoolimata nii väsinud, et otsustasime mingi pargi leida, kus ennast vaikselt kerra tõmmata, sest hosteli eest maksmine selle mõne tunni eest tundus päris mõttetu.

Klubi uksel saime siis ootamatult kokku ühe kohaliku tudengiga, kes sel semestril Hongkongis õpib. Kui me tema küsimuse peale “mis te siis nüüd teete?” “ah, mõtlesime just parki magama minna” vastasime, mõtles ta alguses, noh, nagu normaalne inimene ikka, et me teeme nalja. Noh, ei teinud.

Ja siis see juhtuski… ta viis meid Macau ülikooli arvutiklassi magama! Sest arvutiklassid on siin igal pool 24h lahti. Eesti trellitatud akendega arvutiklasside kõrval on see muidugi paras nali. Aga niisiis, öö arvutite surina saatel!

Järgmisel päeval olime küll täielikud zombie’d, aga see ei tähendanud, et teine päev oleks igav olnud. Külastasime Macau ajaloomuuseumi (ühtlasi tukastasime seal pisut), jalutasime veel natuke linna peal ringi, käisime ära A-Ma templis ja sõime veel natuke portugali toitu.

Pärast sööki istusime bussi peale, mis pidi meid sadamasse viima (õige-õige, Hongkongist Macausse saab laevaga, vahemaa on umbes nagu Tallinna ja Helsingi vahel ja laevad ka umbes samasugused). Kahe minuti pärast nägime kõik juba värvilisi unenägusid. Aga et sadam pidi selle bussiliini lõpp-peatus olema, siis me eriti ei muretsenud. Kui me tunni aja pärast Hiina piiri ääres üles ärkasime, siis me enam nii muretud ei olnud.

Õnneks oli bussijuht meiesuguseid varem näinud, nii et meil õnnestus sama bussiga tagasi sadamasse saada, ilma et oleksime pidanud selle eest eraldi midagi maksma.

Katkise Pea saar

23.10.2005

Hommikul kell 9 kogunes suurem punt vahetusülipilasi ühiselamu ette, sest sel päeval pidi toimuma ühine reis Hongkongi suurimale, Lantau saarele.

Lantau on küll umbes 2 korda nii suur kui Hongkongi saar (täpsemalt siis 146 km2, natuke väiksem kui Muhu), ometi elab seal „ainult” 45’000 inimest (Hongkongi saarel 1,4 miljonit).

Saare suurim vaatamisväärsus on kümme aastat tagasi Ngong Pingi kloostri juurde püstitatud hiiglasuur istuva Buddha kuju. Mõttetute faktide armastajatele olgu siis öeldud, et tegemist on SUURIMA vabas õhus oleva istuva Buddha kujuga maailmas. Koos poodiumiga 34 meetrit.

Kuni viimaste aastateni oli saare suurimaks asulaks Tai O kaluriküla, aga pärast uue lennujaama ehitamist on saare põhjaossa tekkinud kiirestikasvav magala Tung Chung. Lennujaam on iseenesest aga jälle hea näide sellest, kui hullud siinsed inimesed ikka on. Sest kogu kompleks on ehitatud merre, endise vulkaani asemele.

Chek Lap Kok 15 aastat tagasi:
Chek Lap Koki rahvusvaheline lennujaam praegu:

Ma pole kunagi varem nii palju kuivatatud kala näinud kui Tai Os. Küla kõik tänavad on täis müügilette, kust võib leida absoluutselt igasugu kraami, alates kuivatatud tervest haikalast, lõpetades kerakalade ja elusate krevettidega.

Pärast Tai O’d tegime tutvust ka Silvermine Bay külaga ja sealse rannaga (no ikka müstika, et siin on vesi ikka üle 20 kraadi, samas kui ilm.ee näitab, et Tallinnas on õhutemperatuur +4C).

Tore oli.

Siil sudus

15.10.2005 17:30 Hongkongi saar