Jõulud Hong Kongi moodi
Kuigi eksamid suruvad kangesti peale, ei saa ikka paari pilti Hongkongi jõuludest üles laadimata jätta. Vaesed inimesed! Lund pole neist 99% kunagi näinud...
Lugu sellest, kuidas Rainer (aka MacAivar) Hong Kongi sattus ja mis siis edasi juhtus...
Tempel ise oli loomulikult hoopis midagi muud kui see teine tempel.
Leidsime üles ka need 10’000 Buddha kujukest, mis templile nime andsid.
Samas linnas oli veel üks tempel, aga selle otsustasime targu järgmiseks korraks jätta. Selle asemel sõitsime hoopis Prince Edwardi peatusesse (jääb meie ülikooli ja kesklinna vahele), kus asub Hongkongi suurim lilleturg. Arvestades, kui raske on Hongkongis lilli osta (lilled vajavad vett – vaasivees võivad paljuneda sääsed – mõned sääsed kannavad viiruseid (umbes nagu puugid) – kellelgi pole kodus lilli). Peaaegu tahaks Marlene Dietrichit neile mängida. Igatahes, see on siis minu andmete kohaselt ainuke koht terves Hongkongi linnas, kust võib lilli leida. Ja oleks ta siis väga suur turg… võib-olla kolm korda nii suur, kui Tallinnas Viru värava lilleturg. Ühesõnaga müstika, jälle.
Aga teisest küljest, lillevaliku üle kurta ei saa. Kes oleks osanud arvata, et Hongkongist võib novembrikuus leida rukkililli?
Järgmisel päeval läksin siis esimest korda kogu selle aja jooksul shoppama (edaspidi: ostlema). Ikkagi 7 miljonit inimest, võiks ju justkui olla päris vinged kaubanduskeskused, eks? Aga ei. Keskused on küll vinged, aga kõik täpselt ühesugused. Umbes nagu Eestiski. Samad kaubamärgid korduvad: Calvin Klein, DKNY, Levi’s, Esprit, Giordano ja nii edasi. Huvitav, kust mittemiljonärid siis oma riideid ostavad? Sest asjad on väga kallid. Eriti kallid, kui mõelda, et siin samas paarkümmend kilomeetrit eemal on suur Hiina, odavate kaupade paradiis. Kui mul poleks Hiina minekuks uut viisat vaja, käiksin seal iga nädal endale jogurtit ostmas… (Hongkongis maksab kõige odavam väike topsijogurt 25 krooni, sama raha eest saab Hiinast vinge kahekilose jogurti).
Üldse paneb mõnede asjade kõrge hind siin imestama. Miks maksab mahl 30-40 krooni, kui kliima on puuviljade kasvatamiseks lausa ideaalne? Miks maksab šokolaad 4 korda rohkem kui Eestis? Ja kõige rohkem paneb imestama, miks on isegi kiirnuudlid Eestis odavamad??
Aga olgu. Päike selles päevas oli see, et õhtul esines Hongkongis Berliini Filharmoonia orkester. Mitte et meil kellelgi oleks olnud raha, et neid kontserdisaali kuulama minna… Küll aga oli meil piisavalt õnne, et näha plakatit, mis kutsus inimesi sama kontserdi tasuta otseülekandele Tähtede Alleele! Väga kihvt oli, olgugi, et ülekandeks kasutati vist küll ainult üht (turva-)kaamerat, nii et dirigendi nägu ei näinud me kordagi.
Kolmapäeval, 16. novembril läksime suure kambaga Hongkongi kõige populaarsemat spordiala, hobuste võiduajamist vaatama. Igal kolmapäeval ja laupäeval peetakse ühel kahest suurest hipodroomist 5-tunnine võistlus, kus kohalikud mängivad maha kümneid tuhandeid dollareid. Ja seda keskmiselt 2 minutiga (sest just nii kaua kestab üks jooks).
Proovisime siis ka õnne. Alustasime küll märksa väiksemate panustega (10 dollarit). Ma mõtlesin, et nendel hobustel on rohkem võhma. Esimene jooks sai läbi nii kiiresti, et ma ei jõudnud veel oma hobust üles leidagi. Ühesõnaga, esimene ta ei olnud. Teisel korral olin paremini valmistunud. Leidsin oma hobuse üles, isegi hõikasin korra, et “mine” või midagi sellist, aga siis oli jälle jooks läbi. Ei tea, pole vist ikka minu jaoks see sport.
19. novembril toimus lõpuks kaualubatud kolmas organiseeritud ekskursioon, sedakorda Lamma saarele. Lamma on võib-olla Naissaarest natuke suurem saar.
Autoga seal sõita ei saa, sest teed on selleks liiga kitsad. Kunagi oli saareelanike põhitegevuseks kalapüük, nüüd peamiselt turism. Turistide vool saarele oleks tõenäoliselt oma kümme korda suurem, kui Lammal ei asuks kogu Hongkongi elektriga varustav suur elektrijaam. Ükskõik, kus saare nurgas sa ka parasjagu ei viibi, jaama korstnad paistavad ikka selgelt kätte. Fotode pealt saab jaama aga alati välja jätta…hehe.
Kõndisime saarel oma kolm tundi, vahepeal nautisime rannas päikest (eestlase jaoks on siin ju ikka veel rannailmad) ja sõime kohalikus restoranis ühe korraliku kõhutäie riisi. üks pere kuivatas rõdul kala...
Esimese päeva tipp-sündmuseks oli õhtusöök portugali restoranis. Tellisime kausi keedetud merikarpe, seakõrvasalati, kana aafrika moodi ja portugali prae. Ja jagasime kogu värki. Kõrvale võtsime Sangria veini. Väga mõnus oli!
Nojah, kallis ka. Nii et otsustasime kollektiivselt hosteli koha pealt raha kokku hoida. (siit läheb lugu siis jälle hullumeelseks). Selle asemel, et magama minna, kõndisime mitu tundi linna peal ringi, piilusime kohalikku kõige vingemasse kasiinosse (hiinlased tulevadki Macausse peamiselt oma raha maha mängima, sest Hiinas on kasiinod keelatud). Paar tänavat Macaul meenutavad muuhulgas täiesti Las Vegast!
Kella ühe paiku maandusime Macau kuumimas ööklubis (Bex Cafe). Sissepääs oli tasuta, nii et sobis! Kella kolmeks olime kõigest hoolimata nii väsinud, et otsustasime mingi pargi leida, kus ennast vaikselt kerra tõmmata, sest hosteli eest maksmine selle mõne tunni eest tundus päris mõttetu.
Klubi uksel saime siis ootamatult kokku ühe kohaliku tudengiga, kes sel semestril Hongkongis õpib. Kui me tema küsimuse peale “mis te siis nüüd teete?” “ah, mõtlesime just parki magama minna” vastasime, mõtles ta alguses, noh, nagu normaalne inimene ikka, et me teeme nalja. Noh, ei teinud.
Ja siis see juhtuski… ta viis meid Macau ülikooli arvutiklassi magama! Sest arvutiklassid on siin igal pool 24h lahti. Eesti trellitatud akendega arvutiklasside kõrval on see muidugi paras nali. Aga niisiis, öö arvutite surina saatel!
Järgmisel päeval olime küll täielikud zombie’d, aga see ei tähendanud, et teine päev oleks igav olnud. Külastasime Macau ajaloomuuseumi (ühtlasi tukastasime seal pisut), jalutasime veel natuke linna peal ringi, käisime ära A-Ma templis ja sõime veel natuke portugali toitu.
Pärast sööki istusime bussi peale, mis pidi meid sadamasse viima (õige-õige, Hongkongist Macausse saab laevaga, vahemaa on umbes nagu Tallinna ja Helsingi vahel ja laevad ka umbes samasugused). Kahe minuti pärast nägime kõik juba värvilisi unenägusid. Aga et sadam pidi selle bussiliini lõpp-peatus olema, siis me eriti ei muretsenud. Kui me tunni aja pärast Hiina piiri ääres üles ärkasime, siis me enam nii muretud ei olnud.
Õnneks oli bussijuht meiesuguseid varem näinud, nii et meil õnnestus sama bussiga tagasi sadamasse saada, ilma et oleksime pidanud selle eest eraldi midagi maksma.