Reis Hiina ehk miks Hongkongis ei tohi sülitada

07.-12.10.2005

Reede, 7. oktoobri hommikul haarasin veel pool-unisena oma suure kohvri, sõitsin liftiga alla esimesele korrusele, sain kokku veel sama uniste Alexi ja Jacqueline'iga, kõndisin koos nendega rongijaama.... ja reis Hiina võis alata!

Rong Pekingi poole väljus kell 15:25, aga mitte Hongkongist, vaid piiri taga olevast Shenzheni linnast. See väike trikk võimaldas säästa nii umbes 400 krooni. Ja Shenzheni jõudmiseks ei pidanud me tegema muud, kui istuma Hongkongis KCR rongi peale, mis väljuvad umbes nii iga 3 minuti tagant.
Pikad bürokraatiakoridorid seljataga, jõudsimegi lõpuks Shenzheni. Sõime ühe korraliku lõuna, mille eest oleksime vaid paar kilomeetrit lõuna pool pidanud maksma topelthinda; nautisime esimesi kogemusi hiina WC-s (mulle, kes ma olen kõvasti laulupidudel käinud, see nii tohutuid elamusi ei pakkunud) ja ostsime head-paremat rongi kaasa.

Rongireis kestis 24 ja pool tundi. Aga see ei olnud sugugi mõttetu loksumine, vaid pidev fotoka klõpsutamine, sest akendest valgus rongi see päris-päris Hiina, mida ma veel näinud ei olnud. Juba kümme minutit pärast väljumist tervitasid meid esimesed riisipõllud, mäed ja kanalid.

Järgmisel hommikul tõusin varakult. Maastik oli hoopis teine. Olime jõudnud Kesk-Hiina tasandikule, mida praegu oleks võib-olla sobilikum Kesk-Hiina põlluks nimetada. Sest üks suur põld oli see, mida me järgmised viis-kuus tundi nägime, aeg-ajalt ka paari küla.
Kogu Hiina tegeleb praegu maisikoristusega. Põllud on inimesi paksult täis. Korjatud maisitõlvikud kogutakse majakatustele, kus nad päikese kätte kuivama jäetakse. Praktiliselt kõik katused on kollase maisivaibaga kaetud, kus ruumi vähe, on kasutusele võetud ka asfaltteed (sealhulgas maanteed).
Pekingis olime laupäeva pärastlõunaks. Õnnega pooleks leidsime üles oma sõbrad (mina klassiõe Kadri, teised oma tuttava - mõlemad õpivad Pekingis hiina keelt). Sest see rongijaam oli tohutu - võib-olla võrreldav mõne Tallinna sadama reisiterminaaliga.

Viskasin oma kohvri Kadri juurde ja olin varsti kesklinnas tagasi. Ei, Pekingis see nii ei käi. Isegi taksoga võttis sõit rongijaamast tema juurde oma 45 minutit aega, kuigi kaardi järgi otsustades võiks selle maa vabalt jala käia. Võib-olla peaksingi kohe ära märkima, et kaartidega tuleb selles linnas ettevaatlik olla. Ja esimese asjana tuleb vaadata mõõtkava. Mõtlemine "ah, see on ainult ühe kvartali kaugusel" ei vii võidule, vaid pooletunnisele matkale. Sest Tartu maantee laiusi tänavaid kaardi peale ei panda, sest neid on liiga palju. Linna peatänav on umbes 5 korda nii lai. Selline mulje jäi, et kui tee keskele ehitada Narva maantee ühikas, jääks autodele veel vabalt ruumi, et mõlemalt poolt maja mööda pääseda... 3-4 reas.
Tagasi linna tulin metrooga. Kõigepealt 15 minutit jalgsi bussipeatusesse, siis bussiga 20 minutit (sellest 10 ühe ristmiku peal ummikus, kus kõik foorid otsustasid korraga punast näitama hakata), siis umbes 20 minutit esimese metrooga ja 30 minutit teise metrooga. Hongkongi metrooga ära hellitatud, nagu ma olen, ei osanud ma aimatagi, et ühe rongi pealt teise peale ümber istumiseks pean ma ühest jaamast välja minema, laia tänava ületama ja siis teise jaama minema. Metroopiletid meenutavad Eesti bussipileteid, rongi peale pääsemiseks pead kõigepealt oma pileti kontolörile andma, kes selle pooleks rebib ja pool sulle tagasi annab. Teise poole viskab ta kotti, kuhu ta on enne visanud juba nii umbes 10000 piletit. Tööjõud on lihtsalt nii odav, et pole mõtet masinat pileteid kontrollima...

Selleks ajaks, kui ma linna tagasi jõudsin, oli juba pime. Tegin teistega pikema tiiru linna peal. Käisime ja vaatasime üle Taevase Rahu väljaku (Tiananmen) ja samanimelise värava, mis on sissepääsuks Keelatud Linna, kunagisse keisripaleesse. Taevase Rahu väljakut teatakse maailmas peamiselt seal 1989. aastal toimunud tudengimeeleavalduse pärast ja selle tankivideo pärast, mis seal filmiti. Praegu asub seal (ja asus ka siis) suure juhi Mao Zedongi mausoleum, Taevase Rahu väravat ehib ikka veel uhkelt tema pilt.
See on Hiina Stalin. Mees, kes Suure Kultuurirevolutsiooni ajal mitte ainult ei tapnud väga ja väga palju inimesi, vaid muuhulgas sulges kõik ülikoolid 20 aastaks, sest tema arvates oli ideaalne revolutsionäär töökas, ent mitte liigselt haritud. Tudengid väljakul muidugi postuumselt kinnitasid tema arvamust.

Sõime kohalikus restoranis. Mina ei suutnud kiusatusele vastu panna ja tellisin nelja krooni eest pardi pea. Ma polnud kunagi varem aju söönud. Noh, mitte just mu lemmiktoit. Maitseb nagu omlett natuke...

Alexi vastu ma aga ei saanud. Ta lausa otsis kõhulahtisust: kõigepealt proovis ta konna, siis ussi (roosat!), siis skorpioni ja pärast kahetses, et ei julgenud prussakat proovida. Ja seda kõike tänaval, mitte selles samas restoranis.

Õhtu lõppes ühes kohalikus klubis nimega Bar Blu. Täitsa kobe koht. Ja alkoholi hinnad olid muidugi müstilised. Leidis kinnitust oletus, et kuskil maailmas peab olema koht, kus eestlane tunneb ennast rikkana.

Pärast paaritunnist und ja järjekordset 1,5 tunnist seiklust Pekingi ühistranspordisüsteemis sain pühapäeva hommikul jälle Alexi ja Jacq´iga kokku. Sel päeval külastasime Keelatud Linna, keisripaleed. Selles palees elasid kõik Qingi dünastia keisrid (alates 1644. aastast) kuni 1912. aastani, mil kuulutati välja Hiina vabariik. Veetsime seal kuus tundi, aga jõudsime läbi käia ainult põhilised hooned ja mõned kõrvalehitised.

Palee on nii suur, et seda näeb kosmosest (kellel huvi, laadigu alla Google World). Impeeriumi ajal oli palee tavainimestele suletud, suur osa paleest oli avatud ainult keisrile endale, tema konkubiinidele (ehk naistele) ja kastreeritud eunuhhidele (keda oli mõnel keisril tuhandeid).

Pärast palee läbikõndimist olime nii väsinud ja näljased, et maandusime lähimas söögikohas. Ma sõin Keelatud palee kõrval MacDONALD'Sis!!! Ameerika 1, Hiina 0.

Enne, kui pimedaks läks, jõudsime heita pilgu ka Taeva Templile ja seda ümbritsevale suurele pargile. Kujutage seda nüüd endale ette: kuldne päikeseloojang, sa kõnnid küpresside ja elupuude vahel, kuskil kaugel mängib keegi flöödil hiina viisikesi. See oli uskumatult kaunis.

Nüüd on vist aga sobilik ära rääkida see, mis esimese suure asjana silma (ja kõrva) hakkab, kui sa Hiinasse jõuad; midagi, mille järgi võib surmkindlalt öelda, kas oled Hiinas või mitte. Nimelt, inimesed sülitavad. Ja mitte vähe ja mitte vaikselt.

Kuidas see siis käib?

1. Otsi rahvarohke koht. 2. Nuuska üks ninasõõrmetest tühjaks. 3. Nuuska teine ninasõõrmetest tühjaks. 4. Kogu sülge (häälega; noh, umbes ahhrrgghhht). 5. Sülita paari sentimeetri kaugusele teise inimese jalast. 6. Hõõru sülg jalaga laiali.

Ja see on nii igal pool! Keelatud linnas, kõige pühamas paigas kogu keisririigis - jah. Metroos - jah. Hiina müüril - jah. Bussis - jah. Pargis - jah. Taksojuht taksos - jah. Igal pool! Ja sülitavad ka naised, mitte ainult mehed...

Kolmandal päeval otsustasime minna Hiina müüre vaatama.

Kõigepealt külastasime midagi, mida kohalikud nimetavad maa-aluseks Hiina müüriks. See on Hiina Kultuurirevolutsiooni ajal ehitatud suur maa-alune tunnelite kompleks. Mao Zedong lasi selle ehitada, kuna ta kartis siis Suure Venna Nõukogude Liidu sissetungi. Tunnelitevõrgu ehitamine võttis aega 10 aastat ja seda tegid tavalised inimesed, ja käsitsi, loomulikult. Võrgustik on mitmeid kilomeetreid pikk, ohu korral võiks sinna varjuda kuni miljon inimest.

Päris Hiina müürile jõudmiseks sõitsime kõigepealt bussiga 80 kilomeetrit linnast välja Huairou linna (bussipilet 12 krooni). Sealt jäi müürini veel 17 kilomeetrit. Selle vahemaa läbimiseks pidime astuma ärisuhtesse ühe kohaliku tädiga, kes meid 100 krooni eest autoga kohale viis, sest bussid müürini ei sõida. Tädi oli tore ja oli nõus isegi kohalikust supermarketist läbi sõitma, et me endale lõuna kaasa osta saaksime.

Hiina müür ise oli lausa fantastiline. Ilm oli küll veidi udune, aga see ei seganud meid üldse. See, mida mina varem ei teadnud, oli see, et müür pole tegelikult sugugi hästi säilinud. Osalt loodusjõudude pärast, aga osalt selle pärast, et Mao ajal tembeldati müür keisrivõimu ja seega rahva rõhumise sümboliks ning suur osa sellest lammutati, et ehitada tehaseid või muid hooneid. Turistide jaoks on kaks lõiku kunagi 5000 kilomeetri pikkusest müürist siiski korda tehtud. Kõige populaarsem osa on Badaling. Seal on müür kõige laiem (kunagi olevat seal saanud 5 hobusemeest kõrvuti sõita), aga turiste nii palju, et raske on leida kohta, kuhu astuda. Meie läksime teist renoveeritud lõiku (Mutianyu) vaatama. Ja õigesti tegime. Sest esiteks ei olnud seal peaaegu üldse rahvast. Ja teiseks, nagu pärast kuulsime, maksime meie oma reisi eest palju-palju vähem kui teised vahetusüliõpilased, kes Badalingis käisid. Meie kulud inimese kohta olid umbes 260 krooni koos söögi ja transpordiga, teised maksid kuni 900 krooni.

Kõndisime müüril oma 3 ja pool tundi. Kes arvab, et see on naljategu, eksib rängalt. Müür on tegelikult üks suur treppide jada, mõnes kohas umbes 75-kraadise tõusuga. Iga paarisaja meetri tagant on hiinlased ehitanud müüri kaitseks kindlustorni.

Nägime ka renoveerimata müüri. Kõndisime sedamööda ühe tornidevahe. Seal sõime poest ostetud hiina komme (enamuses väga imeliku maitsega), saiakesi ja jõime mahla.

Neljas päev kulges juba tagasimineku tähe all. Rong väljus kell 12.45. Tahtsime siiski ka sel päeval midagi näha, nii et otsustasime tõusta varakult. Täpsemalt siis 5.30. Seda eesmärgiga jõuda kella 7-ks Beihei parki tai chi treeningut vaatama. Saime küll poole kuue ajal voodist välja, aga ei suutnud nii kiiresti jalgu alla saada, et õigeks ajaks parki jõuda. Selle asemel istusime hoopis kohalikus pelmeenirestoranis maha ja nautisime hommikusi 5-krooniseid pelmeene. Eriti kihvt oli, et kokk valmistas pelmeene meie nina all. Ja "valmistamine" ei tähendanud, et ta lihtsalt võttis karbist pelmeenid ja suskas need kuuma vette. Tema ees oli suur päts tainast ja teine samasugune hakkliha, mis täiesti imekombel varsti pelmeenideks muutus.

Ja mis on üks külastus Pekingisse ilma külastuseta onu Mao juurde. Et Hiina suurt juhti ja õpetajat näha, seisime pool tundi järjekorras. Meile pakuti võimalust viia tema altarile lilli, aga me keeldusime viisakalt. Maod ennast nägime siiski vaid korraks, sest peale meid tahtis teda sel päeval näha veel umbes tuhat inimest. Küsimus, mis õhku rippuma jäi, oli aga järgmine:

Miks oli Mao mässitud punasesse sirbi ja vasara lippu, aga mitte 5 tähega Hiina lippu?

Kui keegi oskab mulle seletada miks, siis kuulaksin huviga.