Harry Potteri tunne

07.09.2005

Esimese asjana tuleb ära märkida, et eile jõudsin siis omadega esimest korda kohalikku klubisse. Jah, ma tean. Eile oli tõesti teisipäev. Aga kuna siin paljudel vahetusüliõpilastel, kellega ma läbi käin, kolmapäeviti loenguid ei ole, otsustasime siiski minna. Üllataval kombel olidki mitmed kohad lahti, "Cavernis", kus me lõpuks maandusime, mängis lausa live-bänd (sellist 90ndate muusikat + vahele Queeni). Seda päris õiget klubielamust seega siis veel kätte ei saanud. Aga ühe potentsiaalse koha vaatasime igatahes välja... ikka sellise, kus veidi moodsamat muusikat mängitakse.

Teiselt põnevalt ürituselt ma just tulen. Ühika meie korruse tasuta magustoidu-söömine (ja pärastine koosolek)! Mingil kummalisel põhjusel on siin inimesed selle järgi, mis ühika mis korrusel nad elavad, jaotatud nelja majakonda. Noh, umbes nii, nagu Harry Potteri raamatutes.
Kohalikud kannavad pidevalt majakonna nime kandvaid T-särke, aeg-ajalt korraldatakse ühiseid üritusi (nagu näiteks magustoidu-söömine -- alkohol on siin loomulikult täielik tabu).
Esmakursuslased läbisid eelmisel nädalal orientatsioonilaagri. See koosnes põhiliselt ühisest tantsimisest, laulmisest, söömisest ja (suures osas) karjumisest. Ma ei tea, ma olen võib-olla oma hinnangus liiga karm, aga mulle jättis see kõik sellise suure lasteaia mulje... Igatahes, kui keegi püüaks Eestis niimoodi rebaseid ristida, nagu siin seda tehakse, oleks see üritus küll läbikukkumisele määratud. Ma lihtsalt ei kujuta hästi ette, kuidas näiteks keemia esimene kursus a) meisterdab paberist oma majakonda tutvustava plakati, b) laulab ja tantsib 2 tundi järjest, taustaks "Tsihkai-tsahkai Tsingis Khaan", c) peab öösel kell pool kaks ühikas piknikku.

Üleeile toimus ülikooli pidulik avaaktus. See süvendas veelgi minu arvamust, et kohalikud on vinged Potteri-fännid. No vaadake ise: