Kes ütles, et hiinlased pole külalislahked?

01.09.2005

Eilse linnaskäigu tõttu ärkasin alles kell 12. Kui läksin (ühisesse) kööki hommikust sööma, sain tuttavaks Ho-ga, kohaliku majandustudengiga. Ta lükkas paari minutiga ümber kõik stereotüübid, mis eurooplastel hiinlaste kohta on. Sest hommikusöögi lõpuks oli ta juba lubanud mulle oma kodulinna Uutel Aladel (New Territories) näidata ja mind enda juurde külla kutsuda. Loomulikult olin kohe nõus.
Pärast 3 ümberistumist jõudiski meie rong tema linna. Ma pean hakkama mingit uut sõna otsime, sest "müstika" ei suuda seda enam kirjeldada. Igatahes, kõik majad olid vähemalt 30-kordsed. Paar peatust edasi asus aga "traditsiooniline" hiina küla (ainult kahe- ja kolmekordsed majad!!). Selles külas elasid enne ainult Tangi perekonna liikmed, uute majade vahele on ära eksinud 100- ja 200-aastased templid, vanad koolimajad.
Kõige parem osa oli aga veel ees. Õhtusöök tema kodus!
Keskmine Hongkongi elanik elab just sellises 30-40 kordses kortermajas, tema korter on võib-olla natuke suurem kui ühikatuba Raatuse ühiselamus. Loomulikult elab seal vähemalt 4 inimest. Köök on nii imetilluke, et seal ennast pöörama ei mahu. Ahju seal ei ole, sest selle jaoks pole lihtsalt ruumi. Välisukse ees on metallist võre: tavaliselt hoitakse ust lahti, et õhk paremini läbi käiks (loe: konstantne tuuletõmbus). Fantastika!
Aga toit oli väga hea! Sõime kana sojakastmes riisi ja hernestega. Proovisin esimest korda elus sojapiima. Polnudki nii hull, kui olin kahtlustanud...