Teine päev

28. august 2005

Ärkasin valusa kurguga. See põrgukuumuse ja jääkülmade konditsioneeride vaheldumine ajab mu hulluks. Õnneks on mul kaasas purk Eesti imerohtu – taruvaiku.
Lõuna paiku läksime Lauri ja Siljega (kes oli vahepeal oma kohvrid kätte saanud) linna peale. Mong Koki, kaubanduspiirkonda. Võrreldes eilsega oli kõik tundmatuseni muutunud. Mitmed tänavad olid muutunud mitmekordseteks turgudeks, kus müüdi kõike alates soolakalast lõpetades “Lost in Hong Kong” särkidega.
Suure vaevaga leidsime uuesti üles Wing Shingi fotopoe. Ostsin sealt endale digikaamera. Pentax Optio S5n. Koos 256 MB kaardi, Euroopa ja Hong Kongi laadijaga, lisaaku, kaamerakoti ja ekraani kaitsekilega läks asi maksma 2430 HK dollarit, see on 4130 krooni. Kaameraga saab lindistada MPEG-4 videot + mis mulle eriti meeldib, fokuseerimine võtab vähe aega.
Pärast seda läksime kohalikku kiirtoidubaari RBT (RaBbiT). Võtsime igaüks ühe kohaliku joogi. Mina oma valusa kurguga proovisin rohelist teed. See polnud midagi meie rohelise tee sarnast. Nad panid sinna sisse mingeid rohelisi terasid. Algul arvasin, et need on herned. Lähemal uurimisel selgus, et need on pehmed nagu kummikommid ja täiesti ilma maitseta. Järeldasin, et tegemist on plastmassiga ja otsustasin neid rohkem mitte süüa. Kui asja müüja käest uurisime, saime teada, et need on hoopis kohaliku lille (?) nimega sogo viljad, mis pidid väga hästi süüa kõlbama.
Pärast seda elamust võtsime ette rännaku Tsim Sha Tsuisse. Kahe kilomeetri läbimine võttis meil aega 3 ja pool tundi. Inimesi oli lihtsalt nii palju, et kiiremini ei saanudki liikuda. Ühikasse jõudes kohtusin oma toanaabriga, kelle nimi on Zhenxing ja kes on Shenzhenist, siit kohe üle piiri Hiinast. Ta õpib siin majandust. Kõrvaltoas elab aga üks teine hiinlane (ta palus end kutsuda Samiks, aga ta tegelik nimi oli hoopis h-tähega), kes õpib siin juba teist aastat keemiat. Mõlemad tunduvad päris normaalsed tüübid olevat. Huvitav on, et r-täht valmistab hiinlastele samasugust peavalu nagu inglastelegi…