Matk Sai Wani
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama selle nädala neljapäevast, kui nüüdseks juba mu väga head sõbrad Kaycee, Alex, Mariel, Jacqueline, Matt (Ameerikast) ja Chris (Saksamaalt) kutsusid mind matkale Sai Kungi poolsaarele (Ida-Hongkongis). Pidin neile siis paraku ära ütlema, kuna olin juba andud oma jah-sõna, et osaleda keemikute laevareisil.
Reedel aga ilmusid tänavatele jälle taifuuni eest hoiatavad sildid (algul hoiatus nr.1 (troopiline torm 800 km raadiuses), siis nr. 3 (troopiline torm 300 km raadiuses)). Lõuna paiku sain sõnumi, milles teatati laevareisi ärajätmisest halva ilma tõttu.
Laupäeva hommikul kell 10 olin seega ühiselamu all kohvikus valmis, kõik matkaks vajalik mitmekordselt kilekottidesse mähitud. Kuna ma Hongkongi oma seljakotti kaasa ei võtnud ja kohvriga matkale minemine pole vist just kõige parem mõte, otsustasin probleemi lahendada endale ise seljakoti meisterdades.
Teooria: tuleb võtta 4 võimalikult suurt musta prügikotti. Kõik asjad, mis “seljakotti” lähevad, panna ühte kilekotti, koti tugevdamiseks kasutada teist prügikotti. Järelejäänud kottidest saavad seljakoti sangad. Sangad kinnitada teiste kottide külge rohkete klambrite ja niidiga. Klambrite löömise kohad tugevdada veekindla papiga, mis kujutab endast papi ja teibi sümbioosi.
Praktika: laenasin lihtsalt Matti seljakotti, sest tal oli neid kaks.
Korra mõtlesime küll, et ehk peaks me oma matka ka edasi lükkama, ikkagi taifuunioht ju, aga kuna a) paljudel meist olid asjad juba pakitud ja b) ühikasse jäämine oleks tähendanud õppimist, siis otsustasime siiski minna.
Sõit Kowloonist (ülikooli juurest) Pak Tam Chungi Sai Kungi poolsaarel võttis meil aega umbes poolteist tundi. Kõigepealt sõitsime metrooga (3 peatust), siis marsruuttaksoga Sai Kungi ja sealt edasi suure (2-kordse, nagu kõik linnaliinibussid Hongkongis) bussiga Pak Tam Chungi.
Ilm oli ilus - küll pilves, aga soe (üle 25 kraadi) ja mõnusalt tuuline. Need 16 kilomeetrit, mis meid Bradbury Halli hostelist lahutasid, tundusid täiesti reaalse ettevõtmisena. Seda enam, et esimene kilomeeter matkarajast oli betoneeritud. Pildistasime liblikaid ja krabisid, nautisime ilusaid vaateid.
Kella kahe paiku muutus rada järsemaks ja mudasemaks, betoon asendus saviga. Kohe varsti pärast seda hakkas sadama, nii et poole tunni pärast nägi rada välja selline:
Matkajate välimuses leidsid aset samuti suured muudatused. Need, kellel oli natuke suurem matkamise kogemus seljataga (Matt ja Chris), võtsid lihtsalt välja oma vihmajoped. Need, kes olid enne metroo peale minemist poest vihmakeebid ostnud, muutusid helesinisteks või roosadeks printsessideks (Alex, Jacq, Kaycee, Mariel). Need, kes tahtsid odavamalt läbi saada, olid vihmakeebi asemel ennast varustanud suurte mustade prügikottidega ja nägid välja nagu prügikotimehikesed (Rainer).
Kella kolme paiku jõudsime lõpuks Kõrgessaare veehoidlani (High Island Reservoir). Veehoidla iseloomustab hästi seda, kui suur on Hongkongi mageda vee puudus. Nimelt oli veehoidla koha peal enne Sai Kungi poolsaart ja lõunasse jäävat saart ühendav väin. Siis aga tuli kellelgi idee väina mõlemad osad tammiga sulgeda ja soolane vesi välja pumbata. Nüüd ongi selle koha peal veehoidla.
Esimesest tammist ülesaamisest kujunes aga omamoodi keeruline katsumus. Kuigi meid lahutas merest oma 5 kilomeetrit, puhus tammi peal nii võimas idatuul, et kohati tekkis lausa Mary Poppinsi tunne. Prügikott minu seljas otsustas selle tuule peale igatahes põrgulärmi tegema hakata.
Saare peale jõudnud, polnud asi enam nii hull. Meid tervitas jälle asfalttee. Järgmised 4 kilomeetrit tundusid isegi liiga lihtsad. Ärevaks tegi meid aga asjaolu, et tugev tuul hakkas meile vastu puhuma juba siis, kui meie ja mere vahele jäi veel terve mägi.
Esimese tammi ületamine osutus teise tammi kõrval poisikeseks. Päris kividest haarama ei pidanud, et tee peal püsida, aga hüpata ka keegi ei julgenud. Lisaks hakkas tammi ületamise ajal uue hooga sadama, nii et kui me pärast pikka pingutust jälle mandril tagasi olime, tundsime päris suurt kergendust.
Aga ainult korraks. Sest kell oli juba viis läbi. Päike loojub siin kell kuus, kell pool seitse on juba täiesti pime. Me olime täpselt oma matka poole peal.
Et mitte riskida öösel mägedes ringi ekslemisega, otsustasime lõunapausi ära jätta ja enne pimedat võimalikult kaugele jõuda. Meie plaan sai aga otsustava põntsu, kui pärast esimese mäe ületamist nägime sellist vaatepilti:
Selline rand! Ja millised lained!
Nii kui matkarada ranna lähedale jõudis, viskasime kõik oma asjad kus seda ja teist ja jooksime suure hooga merre. Ma pole vist nii vingete lainetega varem meres käinud. Lained nagu surfivideos! Suured, võimsad ja vahused. Ning mis veel hästi huvitav oli: need lained tõesti kannavad sind randa nagu laevahukufilmides. Eesti lained ei tee seda kunagi. Aga siin – viska ennast ainult selili ja 5 minuti pärast puhkad rannas liiva peal.
Rannast lahkusime kell veerand seitse. Vahepeal oli kõvasti sadanud, nii et enamus meist pidi nüüd esimest korda riideid vahetama. Rätikust polnud ka palju abi, sest olin unustanud selle kilega kinni katta. Pärast suurema vee välja väänamist ta natuke siiski kuivatas.
Järgmise mäe otsa ronisime juba videvikus. Chris hindas meie asukohaks 6-8 kilomeetrit Bradbury Halli Hostelist. Mäe tipust ei näinud me oma sihtpunkti igatahes ei näinud.
Kell 7 lülitasime sisse taskulambid, sest ilma lisavalguseta tundus mudasel mägiteel liiga ohtlik. Taskulampe oli meil kaks, üks Chrisil ja teine Kayceel, kusjuures mõlemad olid enne taskulambi kotti panemist pikalt kahelnud, kas on mõtet seda ikka kaasa tassida.
Niikaua kui silm veel vähegi seletas, liikusime pikas jorus ühe taskulambiga, et teise patareid säästa. Õige pea aga olime siiski sunnitud ka teist lampi kasutama hakkama. Jagasime ennast kaheks grupiks, nii et 4 inimest olid ühe taskulambi ja 3 inimest teise taskulambiga.
Et pimedas mägede vahel turnimine muutub üsna pea päris masendavaks, hakkasin teistele eesti muinasjutte rääkima. Oma lemmikmuinasjuttu, lugu Suurest Peetrist ja Väiksest Peetrist, rääkisin mõnuga kaks tundi.
Suurem kriisi hetk jõudis kätte siis, kui muinasjutt läbi sai. Kell oli umbes üheksa ja me olime just vallutanud ühe järjekordse mäe. Mäe otsast ei näinud me ühtki tulukest, külast/linnast rääkimata. Tee oli jätkuvalt üks suur mudamülgas, taskulambid olid töötanud juba kaks tundi.
Kohalike matkaradade projekteerijate kiituseks tuleb aga öelda seda, et nii umbes iga kahe kilomeetri tagant oli raja kõrvale ehitatud katusega (aga ilma seinteta) varjualune, kuhu 7 inimest täpselt ära mahtusid. Ühes sellises sõimegi ära oma viimase toidumoona. Moon tahtis küll kangesti minema lennata, sest tuul oli jätkuvalt kohati üle 25 m/s.
Meie rõõm oli lausa piiritu, kui umbes pool tundi pärast peatust muutus rada jälle korralikuks betoneeritud jalgteeks. Meid tervitasid trepid!
Kella kümne paiku märkasime all orus pisikest küla, Sai Wani. Õige pea ilmusid raja kõrvale tänavavalgustuslambid. Esimese lambi juures tegime suurest rõõmust pilti.
Veel enne, kui päris külla jõudsime, tuli meile vastu kohalik matkagrupp, umbes sama suur kui meie. Olime neid näinud juba varem, teise tammi juures. Nemad polnud ujumispeatust teinud ja olid seetõttu loomulikult palju kergema vaevaga üle mägede külla jõudnud. Nemadki tahtsid ööseks hostelisse jõuda, aga olid nüüd sunnitud tagasi pöörama. Ainus sild, mis Sai Wanist põhja poole viib, oli nende sõnul põlvekõrguselt üle ujutatud, vool tugev ja öö liiga pime, et jõe ületamist proovida.
Sama kinnitasid meile ka kolm matkajat külas, kes, kui nende pea külge kinnitatud taskulampide, vingete matkasaabaste ja elastiksidemete järgi otsustada, olid vist meist mõnevõrra rohkem matkamisega tegelenud.
Enne, kui looga edasi lähen, peakski vist ära märkima, missugune oli meie grupi varasem kogemus matkamise alal. Chris ja Matt olid meist kõige kogenumad. Matt oli nädal-kaks varem käinud Lantau saarel (Hongkongi teises otsas) selle kõrgeimat tippu vallutamas (natuke alla 900 meetri). Mina, Jacq ja Alex olime küll varem matkanud, aga 16 km mägedes oli meile kõigile ikka paras katsumus. Filipiinlastele oli see aga päris esimene kokkupuude matkamise kui sellisega. Igatahes pani teiste matkajate välimus mind aeg-ajalt oma prügikotist keebile murelikke pilke heitma.
Sai Wan osutus umbes 10 majaga imetillukeseks kalurikülaks. Kõik majad olid ehitatud ümber matkaraja. Tundus, et kogu eluks vajalik tuuakse siia kas paadi või helikopteriga. Küla suurimas majas käis suur mürgel – mängiti mahjongi. Mehed ühes nurgas ja naised teises nurgas kahe laua taga, tohutu lärm ja hõiked. Ma ei tea, mulle meenutab see mäng kõige rohkem doominot. Mis seal nii väga hõigata on, pole mul veel päris selge.
Maja ees oli mitu lauda ja piisavalt toole, et ennast mugavalt sisse seada. Pika kopsimise peale tõusis üks naine mahjongi laua tagant ja tuli uurima, mis meil tarvis. Kuna olime roppnäljased, siis esimese asjana tahtsime teada, kas meil oleks võimalik midagi süüa.
Kuigi need kiirnuudlid muna ja konservlihaga maksid 35 krooni, on need kahtlemata kõige paremad kiirnuudlid, mis ma eales saanud olen. Süües arutasime omavahel, et mis edasi.
Tuli välja, et sellel kalamehel on mere ääres väike ühe toaga majake, mida ta oleks nõus meile hea meelega ööseks andma, kui me talle selle eest $HK 600 (ehk siis 1100 krooni) maksame. See variant meid just ei vaimustanud.
Teadmine soojast dušist ja pehmest voodist hostelis innustas meid niivõrd, et otsustasime üleujutatud sillale siiski pilgu peale visata. Kaardi järgi otsustades olime hostelile suhteliselt lähedal – võib-olla 4 km kaugusel. Ja suuremad mäed tundusid juba seljataha jäävat.
Niisiis, kell pool üksteist võtsime oma pambud jälle selga ja asusime silla poole teele. Me polnud veel külast päris välja jõudnud, kui Alexi telefon järsku helisema hakkas. Helistas tema isa. Alexandre on pärit Reunioni saarelt, Prantsuse kolooniast Madagaskari lähedalt. Sealt tema isa siis talle helistaski. -“Hei, papa!” –“Noh, poeg, mis teed?” –“Ah, ma siin mägedes matkamas. Taifuuniga.” –“Ahah.”
Meri möllas mis kole. Kogu rand oli täis lainete poolt randa uhutud rämpsu, alates kalavõrkudest lõpetades kellegi kummikutega. Mööda randa edasi liikudes jõudsime lõpuks kohta, kus teiste teadete järgi pidi olema üleujutatud sild. Silda me seal aga ei näinud. Matkarada läks ja läks, kuni ühel hetkel lihtsalt kadus lainetesse.
See oli meile siiski üsna selge signaal, et peame sel öösel paraku 600 dollarise ulualusega leppima. Alea iacta est. Läksime tagasi kalurimajja ja tunnistasime oma kaotust.
Tuba oli iseenesest täitsa normaalne: 4 kahest voodit, puhur, puhtad voodilinad, külm dušš, WC, pisike teler (seda oskasime me küll pärast selliseid elamusi oma toast kõige vähem leida) ja valim kohalikke loomaliike. Kui olime suuremad sisalikud oma toast välja ajanud ja põranda sipelgatest puhtaks pühkinud, tegime kõik ühed kiired külmad dušid ja õige pea oli seitsmest mudatombust saanud jälle seitse inimeselooma.
Uudistest kuulsime, et taifuunihoiatus jääb kehtima ka järgmiseks päevaks. Selle teadmisega jäimegi magama.
Jätkub...
posted by rainerkungas at 11:33 AM
3 comments
