27. august 2005
Palavad tervitused Hiinamaalt!
Hongkong tervitas mind 30-kraadise kuumuse ja 100% õhuniiskusega. Mõned ütleks selle kohta aurusaun. Hingata pole midagi, sa higistad, aga higi ei aura ära, sest õhk on nii niiske.
Ma polnud veel päris kohale jõudnudki, kui juba sain tunda kohalikku elustiili: kell 2 öösel Eesti aja järgi (kell 7 kohaliku aja järgi) lükati lennukis kõik tuled põlema. Ma polnud veel jõudnud silmigi korralikult lahti teha, kui juba ulatati mulle mu hommikusöök. Tulede põlemapaneku ja toidu serveerimise vahele võis jääda võib-olla 30 sekundit…
Lennujaamas võtsid mind ja
Laurit (teine eestlane) vastu William ja Joe. Ei, nad ei olnud britid, vaid kohalikud hiinlased. Kõik kohalikud on juba ammu aru saanud, et välismaalastele ei maksa oma pärisnime öelda, sest need ei suuda seda niikuinii välja hääldada. Mul on plaanis seda reeglit oma erandiga kinnitada. Algus pole siiski kuigi paljulubav: mulle jäi meelde, et sõbrad kutsuvad Williamit tema viimase nime järgi
Limiks, aga Joe hiina nimi on mul juba meelest läinud.
Saime teada, et sama lennuga olid tulnud veel 2 itaallast ja norrakas. Itaallastega tegime kohe tutvust.
Enzo on Napolist,
Niccolo on Firenzest, nad mõlevad õpivad siin MBA-ks. Kulus oma pool tundi, kui lõpuks jõudis kohale ka
Silje, norra tüdruk. Tema pagas oli reisiga kaduma läinud.
Reis lennujaamast ülikooli ühikatesse oli päris muljetavaldav. See on ikka uskumatu, kuidas nii palju inimesi saab sellisel väikesel maalapil elada. Enamik elumajadest on vähemalt 20-kordsed, uuemates linnaosades silma järgi öeldes umbes 40-kordsed. Privaatsus on siin äärmine luksus.
Kohale jõudes sain kätte ühiselamu toa võtmed. Minu toa number on S1718R. S – South Tower, 17. korrus, tuba 18, R – parempoolne voodi. Minu postiaadress Hongkongis on:
Rainer Küngas, 1718 South Tower, Wei Lun Building, Student Residence Halls, 5 Hong Kong Baptist University Road, Kowloon Tong, Hong Kong.
Tuba on imetilluke, aga mitte väga hull võrreldes Raatuse ühikaga. Kahe toa peale on üks WC ja dušš. Igal korrusel on tuba mikrolaineahju, külmkapi, teleri ja joogiveeautomaadiga. Pliidid on ainult 2. korrusel. Üldiselt tundub, et keegi siin väga ise süüa ei viitsi teha, kõik söövad ühika all olevas sööklas.
Pärast asjade lahtipakkimist käisimegi seal söömas. Võtsin riisi ja kana koos supiga. Supp kujutas endast midagi boršilaadset, ainult kõik koostisained peale kapsa oli asendatud pipraga. Riis oli täitsa hea. Kana oli muidugi jälle eksootika. Esiteks juba see, kuidas seda tehti. Mees leti taga võttis lihtsalt ühe suure lihakäntsaka ja kukkus seda suure noaga taguma. Kogu värk koos kontidega rändas siis minu riisi peale, lisandiks kulbitäis sojakastet. Pärast sööki läksin ühikatuppa ja sõin mõtlikult Kalevi šokolaadi…
Pärast sööki otsustasime itaallastega linna peale minna. Joe ja Lim olid heameelega nõus meid aitama. Sõitsime metrooga
Mong Koki. Täielik müstika! Nathan Roadil (selle linnaosa peatänaval) on tõenäoliselt sama palju neoonreklaame kui kogu Euroopas kokku. Kui ma fotoaparaadi saan, siis panen siia kindlasti pilte üles.
Muuhulgas nägin ma seal ka seda fotopoodi, mida Internetifoorumis kõvasti kiideti. Vaatasin sinna korra sisse, aga otsustasin enne suurema ostu tegemist veel Internetist hindade kohta uurida.
Sellel ajal, kui itaallased shoppasid (edaspidi: ostlesid), otsustasime me Lauriga juba kohalikku õlletoodangut proovida. Tsingtao õlu maitseb selles kuumuses igatahes kordi paremini kui Eestis.
Ajasime teistele ka isu peale ning suundusime ühte kohalikest õllekatest. Sattusime sinna just Happy Houri ajal, mis tähendas 6 õlut 96 kohaliku dollari eest (see on siis 170 krooni). Sama õlu maksis poes napilt üle 10 krooni. Millegipärast on siin kombeks serveerida õlut madalatest (piima-)klaasidest. Kusjuures iga klaasi alla asetatakse korralikult üks õllealus (!). Lauri küsis endale suurt kannu, aga baarmen ei olnud nõus seda talle andma, kuigi leti küljes rippus neid kõvasti. Ei tea, mis värk see nende klaasidega on.
Pärast pubi tahtsid itaallased hirmsasti itaalia restorani minna. Ilmselt oli neilgi lõunasest riisist omad mälestused. Selle soovi peale tegid meie võõrustajad loomulikult suured silmad. Nad oskasid soovitada ainult kohta nimega
Spaghetti House, mis on midagi McDonald’si laadset, ainult et itaalia söökidega. Pärast pooletunnist omakeelset vaidlemist menüü juures andsid itaallased meile siiski loa sisse minna. Proovisime lasagnet, pitsat ja pasta carbonarat.
Õhtu lõpetasime kell 11 õhtul Tähtede Avenüül. See on mereäärne tänav Kowloonis, kust avaneb supervaade Hongkongi saarele. Kogu tänav on kaetud väikeste tähti meenutavate tulukestega, iga paari meetri tagant on tee sisse betoneeritud suur metallist täht kohalike staaride nimede ja käejälgedega. Jet Li ja Jackie Chani leidsin üles, aga Chow Yun Fati ei õnnestunud mul seekord leida…
Rampväsinuna tagasi ühikasse jõudes jäin hoobilt magama.
